Teise lapse sünd muudab peres palju. Aga kõige suurem muutus juhtub sageli esiklapsega. Ühel päeval on ta sinu väike beebi, järgmisel hetkel seisab ta vastsündinu kõrval ja tundub järsku nii suur. Nii asjalik. Nagu oleks üleöö kasvanud.
Tegelikult ei kasva ta ühe päevaga. Me lihtsalt märkame seda kontrasti kaudu. Kui süles on pisike beebi, näeme korraga, kui kaugele esimene laps on juba jõudnud. See hetk on korraga nii armas kui ka veidi nukker – aeg liigub kiiremini, kui tahaksime.
Lasteiga ei oota. Beebist saab ruttu väikelaps, siis juba lasteaialaps. Detailid hajuvad – kui väikesed olid need sõrmed, kui pehme oli see põsk, kui tilluke see käsi sinu peos.
Just seepärast on nii oluline mälestusi teadlikult hoida. Mitte ainult telefonipiltidena, vaid päriselt talletatuna. Beebiraamat, perepildid, väike käe- või jalajälg – need ei ole lihtsalt asjad. Need on hetked, mille juurde saab alati tagasi minna.
Ühel päeval vaatad sa neid mälestusi ja mõtled: kuidas ta küll nii väike oli? Ja oled tänulik, et võtsid aja selle kõige jäädvustamiseks.
Sest kuigi lapsed kasvavad kiiresti, võivad mälestused jääda. 🤍
